..ja ma sain oma minirändurikotiga lõpuks ühele poole. Tänane päev on olnud ikka ulme..olen ainult sibanud ühest kohast teise ja üritanud oma meelest mingeid asju ajada(millest mul on meeletu kopp ees, sest Austraaliasse sõit koosnebki ainult asjade ajamisest, millest ma kunagi midagi aru ei saa!!!!). Õnneks on ka mul nüüd reisikindlustus ja ka raha saime kaasa vahetatud (pärast mitmeid tunde ootamisi, sest üheski pangas ega rahavahetuskohas lihtsalt polnud AUDe)...eiiiii ja siis saime F-iga kokku, tema üks silm naeris ja teine nuttis, ta andis meile talismanid, sidus meile need miljoni sõlmega kinni, et hai neid küljest ei hammustaks. Õhtul õhtul, kui õues juba -100 oli vurasime pennudega Kripsu ja Helena poole. Nemad arvasid nagu meiegi, et neile (nagu ka meile) ei jõua kohale, et me ära läheme. Kui olime juba paar tundi istunud, jutustanud, naernud....siiis hakkasime ära minema...ja siiis kõik nutsid...ja siis me saime aru, et me lähemegi ära, et me ei näe enam oma sõpru kaua-kaua!!! Üldse on selline hüvasti jätmine vastik...Igastahes lendasime sajamiljonituhandega Mäkkkkkkkki ja ostsime MCdraivist lasteeined..koos pandakaru mänguasjaga...ja siis ütles Pipi, et täna sõidame taksoga koju..ja just nii me tegimegi!!! Ja siin me nüüd oleme, ja ma ei lähe magama, sest muidu võib üles ärgates juhtuda, et kogu see värk on unenägu, ja pole mingit Bangkoki ega Austraaliat ega meeeletut seiklust teisel pool maakera, millest me nii kaua unistanud oleme!!!
Liina :)
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
1 comment:
mhmh, vanad jutud, kirjutage uuuusi.
Post a Comment